Projekt | Evident in Advance

Projekt

Näitus EVIDENT IN ADVANCE tõstatab ulatusliku teemaderingi, mis on rühmitatud keele tabamatuse, tõlkimise võimalikkuse (või võimatuse) ning lõputute taastõlgete loogika ümber. Kontseptsioon on saanud mängulist inspiratsiooni Ameerika kirjaniku Bruce Duffy murrangulise tähtsusega romaani „The World As I Found It“ (1987) seiklusrikkast süžeest, mis on segu väljamõeldisest ning tegelikkusest, tõest ja valest; milles ajalugu, biograafia ja filosoofia põimuvad vaimukaks jutustuseks kolme filosoofi, Ludwig Wittgensteini, Bertrand Russelli ja G. E. Moore’i elust. Siin, selle lummava raamatu lehekülgedel rajavad kaemus, vaba mõtlemine ja haarav filosoofia mõttearhitektuuri, mis täpse ja loogilisena on ometi ka ebastabiilne ning haavatav mõtte ja tähenduse polümorfismi poolt.

Eesti Paviljon on üles ehitatud kui muusikaline partituur – hoolikalt dekonstrueeritud romaani ning teiste allikate (eelmainitud filosoofide ning projekti autorite ja kaasautorite tekstide) põhjal loodud ühe ja sama loo sõnastused on paigutatud olemasolevasse füüsilisse ning vaataja tajuväljas asuvasse vaimsesse ruumi. Siin jõuamegi korduse ja vaikuse analüüsis tähenduse kujunemise künnisele. Originaaltekstiga töötamine iseenesest – lahti võtmine, demonteerimine, toimetamine ja aproprieerimine – toimub romaani autori – peaideoloogi – isikliku järelevalve ja kontrolli all. Teda aitavad lingvist, mitmete valdkondade asjatundja, sõnade, kirjutamise ning nendevahelise keerulise suhte kirglik uurija, ning õpetlane, kajade ja võngete, varitähenduste ja nende salamõjude ekspert.

Eesti paviljoni range sisearhitektuur koos hiiglasliku aatriumi ning külgnevate elutubadega otsekui kirjutaks ette potentsiaalse põhinarratiivi stsenaariumi koos peatüki-sarnaste episoodidega. Elutoad on mõttekojad – kaudsed viited olukordadele, positsioonidele ja ruumidele, mis ümbritsevad keerukamat, peaaegu küsitavalt standardset näituseruumi. Tihe koostöö arhitektiga peaks aitama niisuguse keerulise ülesehitusega ruumi muuta kriitika kantsiks, kus keelt tajutakse tõeliselt Wittgenstein-likul viisil matemaatilise teemana.

Näituse kontseptsioon põhineb elementidel, mis on pärit erinevatelt kultuuriväljadelt ja teadmisrežiimidest. Kollektsioone, arhiive, muuseume, raamatukogusid ning ka sõnastikke, registreid ja katalooge puudutavad ideed on ajendanud erinevaid otseseid viiteid seotud tubade ruumilises kontseptsioonis ning ka juhtmõtte sõnastamist. Need ideed on seotud korra ja klassifitseerimise süsteemidega ning vastavuses avaliku ja privaatsete ruumide kasutamise ning nendevahelise suhtelisusega.
Kuidas mõistame üht ja sama sõna või lauset erinevas miljöös? Kuidas suhtleme erinevates olukordades? Kuidas kirjutada ruumi? Kuidas saavutaksime tõelise kontakti näituseformaadi endaga?

Inspireerituna Bruce Duffy narratiivsest võltsingust uurib näitus kahtlemist ja usu lahtumist, hinnates taas vaoshoitud kriitikaga raamatu peategelaste mõtteid. Kujuteldava loo tükkideks lammutamine ning uue peadpööritava polüloogi loomine tekitab intrigeeriva, kuid samas väga tihedasti kodeeritud mängu. Narratiiv ei ole lõplik – külastajast, kes on sattunud tekstilisse võrku, peaks saama unikaalse loo osa. Põhiteksti erinevad fragmendid ning lavaelemendid, mis on erineval kujul, kuid esmapilgul üldiselt märkamatult paarideks sobitatud, aitavad tekitada uut kohageomeetriat – nii füüsilist kui vaimset. See on väga lihtsal ning tagasihoidlikul laval toimuv suhteliselt vaikne etendus – kunstlik keskkond, mis võib olla samahästi vaid fotoreproduktsioonidel eksisteeriv makett või üldkartograafiline mõistatus.
Siin jõuame palimpsesti valdustesse; tekstide läbikumamisse; mälu, ajaloo ja möödunud aegade ihaluse tänapäevasesse elevandiluutorni.

Ometigi hülgab näitus EVIDENT IN ADVANCE hüpernarratiivi, mis rõhutaks inimmeelele omistatud ülimuslikkust ja täiuslikkust. Selle asemel keskendub ta eksimustele ja loogikavigadele, nõrkusehetkedele ja küündimatusele.
Ettearvatavusest ahistatud narratiiv on päris algusest peale määratud sulnilt läbi kukkuma ja kokku varisema. Säärast saatust endale teadvustades avab projekt omaenda puudujääke Becketti-laadse rituaalse kordamise ja järgnevuse akti kaudu. Siin valitseb peaaegu identsete ruumide rägastik, mõjudes sõnadena lausest, mis kaob enne kui see jõutakse välja öelda. Mida me ütleme? Miks me (seda) ütleme? Sisu ja väljaütlemise vahelised piirid on sihilikult ähmastatud. Kuidas me (seda) mõistame? Kuidas püüame panna informatsioonitükikesi kokku, et konstrueerida kasulikku ja tähenduslikku lugu? Niisugustele küsimustele keskenduvad tootmisprotsess ja vastuvõtu akt. Meeleheide dirigeerib teksti dekonstrueerimist ja installatsioonide kokkupanekut. Samade sõnade ja lausete ning isegi samade loogiliste konstruktsioonide kasutamine seab meid ikkagi ohtu, et manööverdame tähenduse ja terve mõistuse eksialadel.

Projekti autorid juhinduvad (võimalik, et ekslikult) Prousti parafraasist „a la recherche de la recit perdu“ (kadunud narratiivi otsimas).
Näituse tegelikus ja kujuteldavas ruumis orienteerumiseks on vaja avada ja uurida selleks spetsiaalselt loodud raamatuid, jalutades ja uurides samaaegselt võimalikke seoseid piltide, objektide, sõnade, lausete ja episoodide vahel. Autoril ei ole taotlust luua hästihoomatavat näituselaadset terviklikku raamistikku. Lõppeesmärgiks on luua tuttavlikus, kuid samas võõrastavas ruumis veidi ebafunktsionaalne interaktiivne installatsioon.
Mäng fragmentidega ja üldtunnustatud mängukoodide ümberseadistamine, püüdes samas meeleheitlikult piire – algust ja lõppu ning viimaks ka keskpaika – dešifreerida ning lõpuks, kuid mitte kõige lõpuks, anda garantii loo tähenduse osas; loo, mis ei pruugi olla konstrueeritav, või mida ei olegi olemas, mis on fantasmagooria.

EVIDENT IN ADVANCE on koostöö, mis põhineb järgmiste ekspertide hindamatul abil:

Bruce Duffy – Ameerika kirjanik, projekti baastekstiks oleva romaani „The World As I Found It“ autor. Romaani on nimetatud “intellektuaalseks ooperiks, milles abstraktsioonile antakse laulda oma aaria” (Newsday).

Markus Miessen – Saksa arhitekt, kelle praktiline ja teoreetiline tegevus on keskendunud kriitilise mõtlemise ja osalemise ruumi konstrueerimisele.

Martin Prinzhorn – Austria lingvist, Viini Ülikooli lingvistika dotsent, kes oma teadustöös on keskendunud morfoloogiale, üldkeeleteadusele, kommunikatsiooniteadusele ja tõlketeooriatele.

Daniele Monticelli – itaalia-eesti semiootik, romaani keelte dotsent Tallinna Ülikoolis

Dénes Farkas, kunstnik
Adam Budak, kuraator